Emakeelepäev, 14. märts on oluline tähtpäev ka Soomes elavate eestlaste jaoks. Traditsiooniliselt toimub sel päeval Eesti saatkonnas vastuvõtt eestlastest õpilastele, kes on silma paistnud Eestikeelse Hariduse Seltsi kirjutamisvõistlusel. Seltsi juhatajale Helja Kirberile teeb rõõmu, et võistlus on noorte hulgas aasta aastalt populaarsem. Kokku osales sel aastal võistlusel 600 Soome koolides õppivat eesti juurtega õpilast. Lõppvõistlusele jõudis 185 tööd, millest žürii valis välja 39 parimat. Võistlustöid tuli Helsingist, Espoost, Vantaalt, Turust, Tamperest, Keravalt, Hämeenlinnast, Mikkelist, Hyvinkäält ja Tuusulast. Soomes õpib eesti keelt emakeelena 2 tundi nädalas tuhatkond põhikooli õpilast, neile lisaks sadakond last eesti-soome kakskeelsetes klassides Helsingis Latokartano koolis.

Selleaastane võistlus oli pühendatud Eesti Vabariigi 100. aastapäevale ja teemaks oli „Minu maa“. Paljudest töödest jäi kõlama mõte, et noortel on kaks kodumaad: „Mul on tegelikult kaks kodu – töö- ja koolikodu Helsingis ja vaba aja ning puhkuse kodu Eestis“, kuid Eesti kohta noorte südametes ei ohusta miski: „Kui aga kunagi tulevikus Eestil on vaja abi, siis ma olen kindlasti kohal. Minu maaks jääb alati Eesti“. Eesti ei ole noorte jaoks ainult maa, vaid ka inimesed, pere ja sõbrad, kes võivad elada küll maailma eri paigus, kuid mõttes on alati üksteisega. Eestist igatsetakse kõige rohkem vanaisa ja vanaema ning suvesid ja seenelkäike. Uudsest vaatenurgast aitasid Eestit näha võistlusel külalistena osalenud Tallinna Soome kooli õpilased, kes paistsid silma suurepärase eesti keele oskusega.

Emakeelepäeva aktusel tervitavad noori Eesti suursaadik Margus Laidre ja Helsingi ülikooli eesti keele professor Martin Ehala. Tekstipõimiku noorte töödest esitavad Soome eestlaste teatri näitlejad Ana ja Mait Lepik. Muusikalise tervituse toob laulja ja eesti muusikakultuuri edendaja Soomes Dagmar Õunap.

Emakeelepäeva Soomes korraldavad  Eesti Suursaatkond Helsingis ning Eesti Majas tegutsevad organisatsioonid Eestikeelse Hariduse Selts, Eesti Instituut, Soome-Eesti Seltside Liit ja Tuglase Selts.

MINU MAA

Kommimaa

Minu maa on kommimaa, kus on kommimaja. Ma mängult elan seal. Ma hüppan vahukommist tramboliini peal. Minu padi ja tekk on kommist ja mina olen kommi printsess.

Ma kirjutan, mis mõtted ja tunded minus tärkavad sõnapaarist “minu maa”. Esimene mõte on, kas ma võin enam kindlalt nimetada Eestimaad “oma maaks”. Kust läheb see piir, kas sealt, mida tunned või mis passis kirjas ehk hoopis kuskilt mujalt? Ma tean, et võin Eesti kohta öelda “kodumaa”, kuna olen seal sündinud ja üles kasvanud. Ma võiksin ka mingil määral nimetada Eestit “minu maaks”, aga kuna elan Soomes, nii siis ka Soome peaks olema “minu maa“, aga kindlasti on seda rohkem Eesti, kuna nii ütleb mu süda. Mulle on Eesti väga südamelähedane ja armas. Ma läheksin esimesel võimalusel tagasi, aga kahjuks see ei ole võimalik kooli pärast, kuna mul on lugemishäire. Mulle on öeldud, et ma ei saaks seal hakkama, sest seda ei võeta nii tõsiselt teisel pool lahte n-ö minu maal, kuidas küll nii võib olla? Kas Eesti tahab ikka meid tagasi?

Kindlasti ma lähen Eestisse tagasi, kohe kui võimalust näen, sest minus on see eestlase jonn. Mulle meeldib Eesti hullumoodi, just sellepärast, et see on nagu sügisleht. nii värviline, ilus ja üllatusi täis, kunagi ei või teada, kas ta on juba punane või on rohekaskollane. Alalõpmata on midagi nii huvitavat ja ilusat ning see rõõmutunne, see tõmbab mind tagasi. Tahaksin jälle naerda, kiikuda ning laulda oma maa laule sünnimaa pinnal. Usun, et selleski on midagi positiivset, et õpin Soomes, tutvun naaberrahavaga ja räägin võõramaa keelt, kuigi ise praegu seda ei oska hinnata, ehk tulevikus võin öelda, küll oli hea, et elasin Soomes.

Oma maa peale mõtlen ma iga päev ja küllap ma seal ühel päeval tagasi olen, ütleb ju vanasõnagi: hunti võib ära kodustata, aga ikka ta vaatab metsa poole.

Minu kodu, Siimu Kaarli talu on Käbikülas ühe suure allika kõrval. Maja on ehitatud veesoone peale. See on talumaja, mille ehitas mu vanavanaisa. Alguses ehitas ta sauna ja siis ööbis ta seal, sest maja polnud veel valmis. Kui ta maja valmis sai, siis tegi ta laudad. Mu kodu kõrval on jõgi, selles on vähe kalu ja vesi on külm. Maja lähedal on suured mitme hektarised põllud. Põldude sees kasvavad metsatukad. Vanavanaisa õpetas mulle igasuguseid töid juba siis, kui ma olin 5 aastane. Hiljem näitas ta mulle, kuidas puid langetada ja lõhkuda ja paljusid asju veel. Mulle meeldib kõige rohkem puude lõhkumine. Kui ma saan suuremaks, kas 18 või 21, siis lähen 100% sinna tagasi elama. Kui lähen, siis tahaks kartulimaa tagasi samasuguseks teha, nagu see oli. Vanaemal ja vanaisal pole nii palju jõudu praegu, aga mina teen selle maa korda, sest see on minu maa

Ma tahaks endale ehitada tumedatest puupalkidest maja, kus oleks ka saun. Jõuludel tuleks mu lapsed sinna jõule veetma. Ma leiaks traktori, mille ma korda teen ja saaksin sellega tööd teha. Majas oleks kaks tuba, magamistuba ja elutuba. Maja oleks ahjuküttega. Siis helistaks mulle vana tuttav, kes pakub mulle jäneseid ja lubab need mulle tuua. Hakkaksin kohe jänestele pesa ehitama. Vaja oleks veel osta hobuseid, lehmi, põrsaid, lambaid ning kanu. Kujutan ette, et korjan maast mustikaid ja need maitsevad kõige paremini, mida olen saanud. Oma aias näen maasikapõõsast ja lähen võtan sellest kõige suurema marja. Sügisel lähen seeni korjama. Oleks vaja puravikke ja kukeseeni. Kukeseeni oleks vaja kastmeks ja puravikud panen peekoniga ahju, sest järgmine päev tuleks mu pere mulle külla. Kartulid tuleb vaid ära keeta ja lihaga ahju panna.

Eesti pilved on kõige valgemad. Taevas on seal hästi sinine, aga võib minna ka äikese ajal mustaks. Kas teate, et isegi linnud lendavad Eestimaa kohal õnnelikuna? Eesti vanaemade südamed säravad nagu päike ja on sama soojad ka. Eesti vanaemad ongi terves ilmas kõige soojemad. Kas teate, et eesti laste põsed on kõige pehmemad? Isegi kui kolitakse välismaale elama, tahetakse elu lõpus tulla kodumaale tagasi. Eesti surnuaias saavad kõik puhata rahus.

Suvel mängisin päikese käes,

ära ei väsi särgi väel.

Sügisel mängisin vihmasajus,

Saabas poriloiku vajus.

Talvel mängisin lumesõda,

Kellele ei meeldiks teha seda.

Kevadel korjan lilli emale,

et tuua rõõmu temale.

Ei rõõmu varjata saa,

Seda kõike pakub minu maa

Ma olen sündinud Eestis ja minu vanemad on eestlased, aga ma olen elanud juba väga kaua Soomes. Eestis elamisest ma väga palju asju ei mäletagi. Ma kolisin Soome viie aastaselt ja ma elan siin praegugi. Soome keele õppimine polnud minu jaoks raske. Aastaga ma õppisingi suurema osa soome keelest selgeks. Soomest on tulnud suur osa minu elu ja mul on siin asju, mis mulle meeldivad siin rohkem kui Eestis. Aga Eesti jääb mulle igaveseks südamesse. Seepärast ma olengi kahe maalaps.

Minu maa. Mida see võiks tähendada? Ma arvan, et iga inimese jaoks on sellel väljendil oma tähtis tähendus. Minu meelest on “sinu maa” see maa, kus sul on hea olla, maa, kus sul on palju mälestusi, mida on lahe aeg-ajalt meenutada, olgugi need rõõmsad või kurvad, maa, mida sa armastad ja mis on sulle tähtis. Ma võin kohe kindlalt öelda, et “minu maa” on Eesti.

Nüüd, mil ma elan Soomes ja külastan Eestit mitte just väga tihti, mõtlen ma vahel, missugune oleks minu elu, kui ma ikka veel elaksin Eestis, ja kuidas see erineks minu praegusest elust. Isegi praegu, elades Soomes juba peaaegu 4 aastat, ei saa ma öelda, et Soome on “minu maa”, sest ma ei tunne seda. Nii Eestis kui Soomes elades on muidugi nii häid kui halbu pooli, kuid Eesti on alati olnud minu maa ja alati ka selleks jääb.

Minu maa on see, kust ma pärit olen. Eesti.

Minu maa on nutikas, sest inimesed on loovad ja targad.

Minu maa on ilus, sest seal on kaunis loodus, inimesed on ilusad ja head, meil on maailma ilusaim lipp.

Minu maa on maitsev, sest seal on kõige maitsvamad toidud ja parim jäätis.

Minu maa on huvitav, sest seal on eriline vanalinn ja äge LOTTEMAA.

Minu maa on muusika, sest meil on laulupidu ja imelised lauljad. Minu maal on mu sõbrad ja kallid vanaemad.

Ma näen oma maad harva, aga ma armastan seda.

Minu maa on maa, kus on rikkust, vaesust, kurbust, õnne, ebaõnnestumisi, õnnestumisi, läbikukkunud poliitika. On suuri ühiseid teemasid. On ühiseid pidusid. On üldlaulupeod, tantsupeod ja on külapeod.

Ma võin lahkuda oma kodumaalt. Kolida uuele maale, katkestada kõik ühendused suguvõsa, sõprade, naabrite ja tuttavatega. Võin lõpetada kogu tegutsemise, mis mind teistega seob. Jätta unarusse inimesed, kellega olen harjunud olema kontaktis iga päev. Jah, ma võin katkestada kõik, aga sellegi poolest see jääb minu kodumaaks ehk minu maaks. Koht, kus mul on või on olnud kodu, vanavanemad või sõbrad, kes on alles jäänud.

Minu maa teeb rikkaks see, et meil on olulised üritused nagu laulu- ja tantsupidu ning energia koos tegutseda. Need on sündmused, kuhu tulevad kõik eestlased kokku nii Eestist kui ka mujalt maailmast. Need on ideed, mida viiakse Eestist teistesse maadesse. Laulupidu ja tantsupidu on pidu, mis on eestlaste südames. Mõlemale peole tuleb kuni 200 000 inimest.

Meie riigi sümbolid on riigilipp, riigivapp ja hümn. Meil on väga palju häid inimesi, kirjanikke, muusikuid ja näitlejaid. Neist kõigist sünnibki Eesti.

Miks aga on väga palju eestlased kurvad, vaesed ja närvilised? Minu arvates on põhjuseks läbikukkunud poliitika. Keegi meist ei lahkuks, kui palgad oleks paremad või kui Eesti riik mõtleks lihtsale tööinimesele, mitte ainult neile, kes on Toompeal või võimuläheduses. Lõhe ei tohiks olla nii suur, et on madalapalgalised ja kõrgepalgalised, kelle lõplik sissetulekute vahe erineb mitmetes kordades. Need tulud võiksid olla tasasemad, nagu võiks olla ka võrdsemad naiste ja meeste palgad. Paljud on kurvad, kuna nad ei saa lubada endale eluviisi, mida näiteks kõrgepalgalised inimesed saavad. Paljud sellised asjad on seotud tervisega: hambaravi, tervisekontrollid jms. Eesti vaeste inimeste elu on asi, mida teavad paljud, aga sellest ei räägita.

Eesti kõikidel oma inimestel ehk Eesti kodanikel ei ole tervisekindlustust, nii ei ole neil õigust tervisele. See on vaid üks näide. Riiki saab hinnata selle järgi, kuidas me teiste eest, kes kuuluvad keti kõige nõrgematesse lülidesse, hoolitseme.

Kui ei ole tööd, siis lahkutakse. Kui on liiga pikalt ebaõiglust, siis lahkutakse, kui ühiseid kokkuleppeid ei teki. Tööpuudus on üks põhjus, miks me lahkume. Mured saavad ülekaalu, ei jää ruumi sõbralikkusele, inimesed peavad tegema väga palju ületööd selleks, et perele leib lauale tuua ja arved maksta. Mõni perekond soovib reisida välismaale või matkata Eestis, aga et seda teha, peavad vanemad tegema ületunde. Sellise eluviisi lõpptulemus on see, et emad ja isad põlevad läbi, nad on tööst väsinud ja närvilised. Väsinud inimene on tülitsev, tülidega tulevad lahutused ja lõhutud pered. Olen kuulnud ka äärmuslikest olukordadest, kus inimene on juba nii läbi põlenud jätkuvast võitlusest, et masendub, kaotab tööisu, eluisu ja võtab endalt elu. Ma siiski arvan, et me ei taha jääda selle valiku juurde, mida äsja kirjeldasin. Ei, me tahame, et meie maa oleks ka saja aasta pärast või isegi kahesaja aasta pärast olemas. Me ju ei taha, et Eestimaa, traditsioonid, ühised üritused või meie keel välja sureks. Meid on ju ainult see üks miljon selles suures maailmas. See on nagu sipelgas elevandi kõrval.

Me oleme iseseisev maa, meil on oma kombed ja meil on ju tegelikult kõige tähtsam hästi, meil on vabadus. Olen Soomes elades õppinud hindama ka väikseid asju. Minu koolis on lapsi, kes on tulnud sõjapiirkondadest või katastroofialadelt. Eestis pole põhjust muretseda, kas meie kodu lendab õhku või kui õue lähed, siis sinuga midagi paha juhtuks. Meil ei ole sõda, ilmastikumuutus ei ole nii raju, meil ei ole terroriste. Paljud asjad on hästi. Miks me hädaldame väikeste asjade üle?

Eestimaa mu kodumaa

armas oled mulle,

mina plaanin üsna pea

külla tulla sulle.

Seda olen oodanud

juba pikka aega,

sellepärast ootangi ju

koolivaheaega.

Ma tutvustan teile ühte võlumaad, kus juhtub imesid.

Mul on selline maa, kus on puud, millest kasvab välja, mida iganes soovin. Maasikaid ja liblikaid on seal maal palju. Maa, kuhu me astume, saab nagu võluväel lilli täis. Kui leiad mu maal vikerkaarevärvilise lille, sööd sellest ühe õielehe, siis oskad loomadega rääkida. Need lehed maitsevad nagu piparkoogid.

Taevas on sel maal roheline. Seal on südamekujulised pilved. Minu maa päike on hoopis sinine ja lillekujuline.

Kui mu maal laulad, hakkab päike paistma ja su ümber sajab väikseid pehmed porgandeid. Kui oled väga hea laps, tulevad su juurde jänkud ja sa saad neid porganditega sööta.

Kassid on seal lillad ja silmad on neil eri värvi. Üks on roheline ja teine sinine. Mitte keegi ei tea, miks see nii on.

Vihm aga ei ole seal vesi. See on piim või mahl. Kui on külm ilm, sajab piima ja puude otsa kasvavad piima-šokolaadid. Sooja ilmaga sajab maale mahla, siis kasvavad puudele maasika- või mustika maitsega kõrrejoogid, sest muid marju seal ei kasva. Te imestate, kuhu jäi võlupuu? Mitte keegi pole seda kunagi leidnud, ainult mina tean, kus see kasvab. See on ju minu maa!

Seal maal on uksed nagu portaalid, üks uks viib lindude maale, teine lasteteatrisse ja kolmas kuu peale. Kuu peale minnakse selleks, et näha teisi planeete. Raketile saab minna ilma rahata, uksed toimivad elektroonselt ja mullid aitavad sul edasi liikuda.

Minu maa jääb minu maaks

Seda muuta ma ei saa

Kuigi Soomes elan ma

Minu maa on Eestimaa.

Minu maa ehk Eestimaa

See on väga kaunis maa

Rahu, vaikus ringi käib

100 aastat nii on läind

Tulevikku ma ei tea

Kas olen siin või olen seal?

Kas Soome jääda kauaks veel

Või Eestimaale kenasse.

Olen sündinud Soomes ning kolinud Eestisse kuueaastasena.

Tallinn, Eesti. Kõndisime emaga linnas: keegi ei naeratanud mulle ega poemüüja öelnud sõnagi meile. Mu vanaema ei tulnud õhtul meile rattaga külla. Tänu Jumalale, kuna ta on ikkagi vana ja ma ei ole üldse nii kindel, et ta oleks jõudnud meieni. Sain veidi aja pärast aru, et vanaema ei tulegi meie juurde üle mere rattaga. Mulle ei naeratatud tänavatel ja kallis poemüüja Nataša ikka veel ei öelnud meile sõnagi. See kõik oli väga imelik minu jaoks, kuna olin harjunud nägema naeratavaid inimesi ning toredaid poemüüjaid. Ma otsisin tihti Tallinnast seda, mis teeks mind rõõmsaks, nagu kõik see, millega olin harjunud Soomes. Sellega ei läinud kaua aega.

Mulle meeldis vaadata meie vanalinna korterist, kuidas turistid imetlesid kõike, mis neid ümbritses. Sain aru, et ma peaksin ka nautima ning imetlema seda, kus elasin ja olema õnnelik, kuna ma võin teha seda iga päev. Ma olin ja olen õnnelik, et minu igapäevases elus on mõlemad – Eesti ja Soome. Olen rahul sellega, kuidas mu elu on läinud ning kus ma olen seda elanud. Ma ei oleks tahtnud veeta varast lapsepõlve Eestis ja ma ei tahaks mitte mingil juhul elada praegu, teismelisena Soomes. Seal lapsena elamine oli kõige toredam elamus kunagi, aga Eestis elamine praegu on väga tore. Vahel ma muidugi igatsen Soome ja oma soome tuttavate järele. Iga kord, kui lähen Soome, saan niisuguse sooja tunde, nagu oleksin sinna väga teretulnud. Ma räägin soomlastele Eestist ning eestlastele Soomest ja kui keegi räägib Soomest või Eestist halvasti, hakkan mina kohe vastu rääkima.

Niisiis on mul kaks kodumaad, need maad on andnud mulle täiusliku elu erisuguste võimalustega. Ma armastan mõlemaid.

Mu maal on üks jäämägi. Kui sinna lähed, siis sinu juurde tuleb Ükssarvik. Kui oled hea laps, on kõik hästi, aga kui oled paha laps, siis saadab ta sind vanglat koristama. Kui sa suudad Ükssarviku naerma ajada, annab ta sulle võluroosi. Võluroosi saad anda lumekuningannale, siis ta saab sinu sõbraks. Kui sa annad lumekuningannale tavalise roosi, siis need jäätuvad ära. Ükssarviku tööks on valvata Lumekuningannat. Seal lähedal on kusagil jääloss, kust saab minna ühest ajast teise nagu kevadest talvemaale või sügisest suvitama. Kui puhub tuul, ilmub natukeseks ajaks Lumekuninganna. Arvatakse, et Lumekuninganna on ohtlik, sest ta võib sind haigeks teha, jäätada su südame või külmutada sind jääkujuks.

Minu maal on imeveega jõgi, mis parandab haavu. Sellel jõel kasvavad teemantlilled, mis teevad veele erineva maitse. Kui ütled vee kohal võlusõnad võid näha, kuidas teistel minu maa elanikel läheb.

Sel maal ei ole raha paberist. Need on taevatähed. Alati igal ööl saavad kõik elanikud endale ühe tähe ja Koidutäht teeb öösel uusi tähti juurde.

See maa on minuga alati kaasas.

Huvitav, mida minu vanaema ja vanaisa praegu teevad, milliseid mõtteid mõlgutavad. Võibolla ka nemad mõtlevad minu peale ja oleme eri maailma paigus olles õhkõrna niidi kaudu üksteisega ühenduses. Selle peene ja nähtamatu niidi abil oleme nii kaugel ja samas nii lähedal üksteisele, meie eestlased, ükskõik, kus me ka pole. Oma mõtetes ja igatsustes. Üle ilma on peenike, ämblikuvõrguna laiuv võrgustik. Minu Eesti.

Helsingi 2018 / dramatiseering ANA ja MAIT LEPIK